“Laura rikkaks” artikliseeria esimeses peatükis kirjeldasin, kuidas 25-aastane Laura saab teist ja kolmandat pensionisammast targalt kasutades 67. sünnipäevaks miljoni koguda. See tekitas mõtlema panevat vastukaja.
Sain palju tagasisidet inimestelt, kelles Laura mudel tekitas rõõmsa äratundmise, et oma isiklikule investeerimisportfellile tugeva aluse loomine on palju lihtsam kui nad ette kujutasid.
Teistes tekitas Laura näide rea vastuväiteid ja küsimusi. Enne artikliseeria järgmiste peatükkidega edasi liikumist panen kirja mõtted, mis nendele mõeldes tekkisid.
1. Kas Laura mõtleb ainult rahale ja tal muud elu ei olegi?
Kui tahad raha koguda, pead une pealt teadma, mis tähendab diskontomäär, P/E suhe, ROE, ETF… Kui tekib kiusatus kohvikus avokaadovõikut süüa, arvutad kohe välja, et targem on võikuraha hoopis ühisrahastusportaalis välja laenata. Ilukirjandus unusta kohe ära, sest järjekordne investeerimisõpik ootab läbi töötamist.
Ma ei imesta, kui igal sammul finantskirjaoskuse tähtsuse rõhutajate manitsused kurnavaks muutuvad. Pankurilt kunstiajaloo tundmist ei nõuta, aga kunstiajaloolane justkui peaks oskama võrrelda pensionifondide investeerimisstrateegiaid. See on ju elementaarne rahatarkus, eksole.
Minu meelest isiklikult on üks suur raiskamine pidada normaalseks, et näiteks arstid loevad meditsiinialase teaduskirjanduse asemel õhtuti börsiettevõtete aastaaruandeid.
“Laura rikkaks” mudel ei nõua, et sa iga päev rahast mõtleksid.
Laura on sama meelt. Investeerimine ei ole talle kirg ega hobi – talle on elus tähtsad muud asjad. Sellepärast ongi ta valinud hästi lihtsa tee. Laura palgast läheb iga kuu umbes viiendik teise ja kolmanda samba pensionifondi – selle raha eest saab ta maailmamajandust vedavate ettevõtete aktsiaid. Laura teab, et seni on aktsiaturud aktsionäride rikkust pikas plaanis hästi kasvatanud. Ta mõistab, et keegi ei tea kindlalt ette, kas ka tulevikus nii on. Kui majandus kasvab, kasvab ka Laura vara. Kindlasti tuleb Laura elu jooksul ette börsikrahhe ja majanduskriise. Mõned ettevõtted lähevad pankrotti ja teised kasvavad loodetust võimsamalt. Laura ei pane neid värinaid tähelegi, sest tema tähelepanu on koondunud sellele, mis talle elus tegelikult huvi pakub.
“Laura rikkaks” mudel ei nõua, et sa iga päev rahast mõtleksid. Kui alustad piisavalt vara, pole vaja ka hiljem paaniliselt pead murda, kuidas pensionieaks piisav varandus kiiruga kokku ajada.
2. Ainult inimesed, kellel peret pole, saavad viiendiku palgast kõrvale panna.
Laura “ohverdab” oma tuleviku heaks iga kuu 258 eurot ja talle jääb kätte 1262 eurot. Paljud Eesti pered tulevad palju vähemaga toime. Soomes paneb keskmine inimene pensioniks kõrvale ligi 25% sissetulekust ja Aasia riikides, kus enamasti keskmine sissetulek madalam kui meil, säästavad inimesed kogu elu vältel keskmiselt 40% sissetulekust.
On tõsi, et elu kipub meie teele viskama igasuguseid ettekäändeid ja põhjuseid, miks raha kõrvale panemist edasi lükata. Kulutused lastele on üks väga hea põhjus.
Ega mul siin mingeid imelisi alternatiive välja pakkuda pole. Paar soovitust on:
1. Hakka nii vara pihta kui võimalik. Laura alustab meie näites 25-aastaselt, aga veel kavalam on alustada veel varem. Kui oled pere loomise ajaks jõudnud juba nii kümme aastat koguda, võid vajadusel endale tõesti hiljem mõneks ajaks “maksepuhkust” lubada.
2. Ära jää tahtejõule lootma. Hoolitse, et säästmine oleks automaatne. Lisaks suurele maksueelisele on teine ja kolmas sammas just sellepärast nii intelligentsed asjad: paned sissemaksed madalate kuludega fondi jooksma ja unustad ära, et see raha üldse kusagil tiksub. Muidu annad nagunii alla, kui sinu väike pereliige järjekordset vidinat nurub ja väidab, et “kõigil teistel juba on”.
3. Aga suurem osa Eesti inimestest ei teeni 1900 eurot kuus.
Ei teeni jah. Laura meie näites teenib umbes nii palju kui keskmine Tuleva ühistu liige. Tuleva pole rikaste klubi: suur osa meie liikmetest teenib palju vähem, teised teenivad rohkem. Meid ühendab see, et tahamegi vähehaaval raha kõrvale panna ja seda investeerida nii, et turgudel teenitud tulu vahendajate taskusse ära ei kaoks.
Oleksime võinud kasutada teistsugust näidet. Laurast poole vähem teeniv inimene võiks panna viiendiku palgast kõrvale ja niiviisi pool miljonit koguda. Kui see inimene kogub kasvõi ainult teise sambasse, võiks ta samade eeldustega 67. sünnipäevaks ligi 150 000 eurot kokku saada.
Need arvutused ei muuda olematuks tõsiasja, et Eestis on väga palju inimesi, kelle sissetulekust tõesti säästmiseks midagi üle ei jää. Ja isegi kui jääks, oleks see liiga pisike summa, et ka regulaarse kogumise juures pensionieas head elu tagada. Mina ei tunne, et mul oleks õigust miinimumpalka saavale inimesele õpetada, mille arvelt ta oma tuleviku nimel täna kokku hoidma peaks.
Kui mul oleks varuks mõni kaval nipp, millega vähem säästes kiiremini rikkaks saada, siis ma Laura mudelist ei räägiks. Aga mul ei ole.
Muide, ei ole juhus, et just vaesemad inimesed kipuvad sagedamini petuskeemide ohvriks langema. Meeleheitel inimene muutub pahatihti mänguriks – loterii ongi ju ainus võimalus ühest eurost miljon teha. See on veel eriti hea võimalus oma rahast üldse lahti saada.
Siin on koht meile kõigile ühiskonnana peeglisse vaatamiseks. Mina isiklikult leian, et esimene pensionisammas võiks olla solidaarsem. Minu meelest pole mõistlik, et riik hakkab mulle, finantssektoris töötanud inimesele, maksurahast rohkem pensionit maksma kui vanurite hooldajale või raamatukoguhoidjale.
4. Palju see miljon üldse 40 aasta pärast väärt on?
Ei oska öelda. Suure tõenäosusega vähem kui täna.
Teiselt poolt: üsna kindlasti on rikkam see, kes on omale kapitali kogunud, kui see, kes ei ole.
Kui inflatsioon raha tegelikku väärtust ajas ei vähendaks, koguksin ise ka madratsi sisse – ikkagi hea käia vaatamas, et raha on alles ja pole kusagil finantsturgude abstraktses atmosfääris õhuks sulanud. Aga seal madratsi sees raha ostujõud just sulabki…
Aktsiaturgude keskmine kasv on viimase saja aasta jooksul inflatsiooni suurelt ületanud – ettevõtete aktsionäride vara ostujõud on ajas kasvanud. Sellepärast meie, kes me Tulevas kogume, lepimegi turgude turbulentsidega, mis toob meie kontodele kord kena plussi ja siis jälle koleda miinuse. Võtame ikka iga kuu tükikese oma palkadest ja ostame omale maailma juhtivate ettevõtete aktsiaid juurde.
5. Eakas inimene vajab lähedaste hoolimist rohkem kui raha.
No muidugi õige jutt. Raha ei kallista. Raha ei vii vanainimest kohvikusse.
Ma ei tea, kas inimestel, kes armastavad seda rõhutada, on päriselt lähedase hooldamise kogemus. Tuhandetel inimestel Eestis kulub selleks nii palju aega ja jõudu, et palgatöö on muutunud võimatuks. Kui päev kulub lähedase tõstmisele, söötmisele, pesemisele, õnnetuste tagajärgede likvideerimisele, kodutöödele ja muretsemisele, kuidas leida raha ravimite ostuks ja elektriarve maksmiseks, siis jääb kallistamiseks, rääkimiseks, armastamiseks jaksu üsna väheks.
Rootsis panustab riik ühe hooldusvajadusega inimese kohta keskmiselt 110 000 eurot aastas – kokku 3,5% SKP-st. Leedu 4400 eurot aastas ja 1,4% SKP-st. Meie siin Eestis panustame ühiskonnana 1800 eurot – kokku kõigest 0,6% SKP-st. Ülejäänu on abivajaja enda ja tema lähedaste õlul. Selles kontekstis kõlab jutt, et vajame armastust, mitte raha, minu kõrvus päris küüniliselt.
Kodanikuna toetan, et hoolimine peab hakkama väljenduma ka valikutes, mida teeme riigieelarvet kokku pannes.
Ise tulevase eakana eelistan hoolitseda, et mu oma pangaarvel oleks natuke raha, mis teeb asjad natukene kergemaks, kui tervis alt vedama peaks.
Tulevas tegeleme sellega, et inimestel, kes täna oma tulevikule mõtlevad, oleks head eeldused igast säästetud eurost minimaalse ajakuluga maksimaalne kasu saada. Mingit lollikindlat imetrikki meil selleks pole. Aga Laura mudel on päris hea.
“Laura rikkaks” artikliseeria peatükid:
- 1. Investeerimisega alustamine on lihtsam kui sa arvad
- Boonuspeatükk: küsimused ja kõhklused
- 2. Miks iga pensionifond pole hea valik?
- 3. Kuidas maksudelt võita?
- 4. Mis siis, kui aktsiaturgude tootlus kukub?
- 5. Mida teha, kui tahad veel rohkem teenida?
- 6. Kokkuvõte: Tõnu päriselu investeerimisportfell
