Kui paljud meist suudavad järgmise karuturu ajal kursil püsida?

Jaga sõbraga:

Kolumnist ja juhtiv investeerimisekspert Ben Carlson analüüsib, kas indeksifondide investorid suudavad paanikat vältida ja kursil püsida, kui aktsiaturg langusse pöörab:

Tahavaatepeeglist paistab turgudel toimuv alati lihtne – tagantjärgi tarkus tekitab tunde, et kõik oli karjuvalt ilmne. Kui vaid oleks võimalus samas olukorras uuesti investeerida, suudaksime turgudel täiuslikult orienteeruda!

AS Tagantjärele Tarkuse Kapital ei kanna kunagi kahjusid. Ta väljub turult alati enne, kui see pea-ees alla sööstab, ning teab täpselt, kuidas viimast sõda võita.

Tagantjärgi tarkus ei aita ette näha

Seekordne härjaturg ei ole teistsugune. Tänaseks on kõigile “selge”, et ainuõige oleks olnud 2009. aasta märtsis madalseisu ajal investeerida ja turul püsida, sest iga järjekordne langus viis uue ostuvõimaluseni.

Ometi, kui õige aeg on käes, pole üldse nii lihtne selliseid võimalusi näha. Võtame näiteks 2011. aasta suve ja sügise, mil aktsiaturg kollektiivsesse minestusse langes: lubage mul teid tagasi viia hirmutavasse aega.

  • Maailma laiaulatuslikuimast finantskriisist pärast suurt depressiooni oli möödas vähem kui kaks aastat. Investorid olid endiselt närvilised ja kohutavalt hirmul iga kord, kui volatiilsus pead tõstis.
  • August tõi kaasa USA riigireitingu alandamise Standard & Poors-ilt.
  • Euroopa riikide võlakriis kogus hoogu ning inimesed kaalusid tõsiselt, mis juhtuks, kui mõned riigid pankrotistuksid või hoopis Euroopa Liidust lahkuksid. Võlakirjade tootlus Euroopas kasvas hüppeliselt.
  • Michael Lewise järg raamatule „Suur vale ilmus 2011. aasta sügisel. Selle pealkiri oli „Buumerang: reisid uude Kolmandasse Maailma”. Seda lugedes oli raske mitte jõuda järeldusele, et euroliidu lõpp on lähedal, mis omakorda tooks paratamatult kaasa järjekordse suure finantskriisi.
  • Börsiindeks S&P500 langes lõpuks 19% ja muutused olid järsud. Tehniliselt polnud see küll ümmarguste arvude standardi järgi langev turg, kuid sel ajal tundus asi just nii olevat. Siin on sulle meenutamiseks S&P500 kuuepäevane liikumisvahemik, mis järgnes USA krediidireitingu alandamisele augustis:

1. päev: -4,78%

2. päev: -0,06%

3. päev: -6,66%

4. päev: +4,74%

5. päev: -4,42%

6. päev: +4,63%

Aktsiahinnad tõusid või langesid üle nelja protsendi päevas viiel päeval kuuest! Mäletan, kuidas seda reaalajas jälgisin, püüdes aru saada, mis toimub. See oli hullumeelne periood nii turgudel kui ka maailma majanduses.

Mida näitas eelmine kriis?

Igaüks, kes sel ajal USA aktsiaid ostis või varem ostetud aktsiaid hoidis, on saanud kena kopika. Alates 2011. aasta oktoobrist on S&P indeksi väärtus enam kui kahekordistunud, kasvades kogutulu põhjal peaaegu 140%.

Küsimus on järgmine: kui suur osa investoritest suutis selle hüper-volatiilsuse ajal tegelikult kursil püsida?

Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid ja väita, et küll turulanguse saabudes asi “halvasti lõpeb”. “Oodake vaid järgmise karuturuni,” ütlevad nad. “Kõik need passiivsed investorid notitakse maha ja küll nad siis kaovad.”

Neil võib olla õigus. Võib-olla ei pea mõned seni indeksit järginud investoritest vastu ja müüvad valel ajal. Paanika ei diskrimineeri kedagi investeeringu tüübi alusel.

“Kutselistele investoritele on saanud moeasjaks pilgata indeksi järgijaid, aga enamik indeksifondide investoritest suutis kenasti kursil püsida.”

Aga hiljuti avaldatud uuring näitab, et enamik Vanguardi indeksifondide investoritest püsis 2011. aasta turutormi keskmes kenasti kursil ja jäi rahulikuks:

“On tõsi, et muutlikel turgudel on rohkem kauplemist. Ja see, mis iseloomustab turge, iseloomustab ka Vanguardi fonde. Näiteks Vanguardi pensionifondides kasvas oma portfellide koosseisu muutnud inimeste ja ümber tõstetud vara maht halvimatel börsipäevadel viis-kuus korda. Sarnane muster ilmneb Vanguardi eraisikutele suunatud investeerimisfondides. See statistika innustab ajalehepealkirju, mis kuulutavad investorite hoiakute muutumist.

Aga konteksti tajumiseks tuleb arvestada järgmist: augusti esimese kaheksa kauplemispäeva jooksul, mis hõlmasid ka kahte kõige volatiilsemat päeva 2008. aastast saadik, tegi oma portfellis muudatusi vaid alla kahe protsendi Vanguardi pensioniplaanis osalejatest. Teiste sõnadega: 98% investoritest püsis kursil. 98% investoritest ei teinud midagi. 98% investoritest valis pikaajalisele lähenemise.

Kui lainetused turgudel jätkuvad, siis see näitaja pisut väheneb. 98%-st võib saada 97%. Kõige sügavama finantskriisi ajal 2008. aasta oktoobris oli kursil püsijaid 96% – neli protsenti investoritest võttis ette mingi sammu. On fakt, et kauplema asus vaid tilluke osa investoritest.”

Niisiis, neil hullumeelseil 2011. aasta suvepäevil tegi oma portfellides muudatusi alla kahe protsendi Vanguardi pensionisüsteemi investoritest! Veelgi üllatavam on see, et veel hullumeelsemal langusperioodil 2008. aastal liigutas oma varasid vaid neli protsenti investoritest.

See on küll väike valim, aga näitab, et valdav osa Vanguardi investoritest suutsid jääda pikaajalisteks investoriteks ka kahe viimase turuvolatiilsuse puhangu ajal.

Fondijuhid muretsevad oma teenistuse pärast

Investeerimistööstus peab erainvestoreid rumalaks. Ma mõistan küll, miks nii paljud fondijuhid oma viha indeksifondide peale välja valavad. Enamjaolt on need inimesed mures oma sissetuleku pärast. Ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.

“Fondijuhtidel ei ole lihtne leppida, et aasta aastalt jäävad nende raske töö ja analüüsiga saavutatud tulemused alla lihtsatele, madalate kuludega fondidele.”

Vanguardi (ja ka Tuleva – toim) stiilis fondide lähenemine on väga lihtne – selle alustalad on madalad kulud, vähe tehinguid ja väärtpaberite pikaajaline hoidmine. See lähenemine võib olla lihtne, aga kursil püsida pole kindlasti kerge. Saab olema huvitav näha, kui paljud uued indeksifondide investorid suudavad kursil püsida, kui järgmine suur langus majandust tabab.

Vanguardi fondides oli 2011. aastal umbes kahe triljoni dollari väärtuses vara. Tänaseks on neis üle nelja triljoni dollari. On võimalik, et suur osa viimastel aastatel sisse voolanud rahast pärineb nõrkadest kätest, mis annavad alla pärast esimesi volatiilsuse märke. Palju kergem on olla pikaajaline investor siis, kui aktsiate hinnad on tõusuteel.

Iga investor peab ennast järgmise turulanguse ajal distsiplineerima – ükskõik millise investeerimisstrateegia või -toote ta on valinud.

Ben Carlson on üks Ritholtz Wealth Management juhte ja Bloombergi kolumnist. Investment News valis ta 2017. aasta neljakümne alla 40-aastase mõjukaima investeerimiseksperdi hulka. Autori loal siin avaldatud artikkel ilmus esmakordselt Carlsoni A Wealth of Common Sense blogis.


Loe, et olla ise järgmise languse ajal tark:

 

3 olulist artiklit

Vaata kõiki artikleid

Kui palju sina kõrgete tasude tõttu kaotad?

Juhend aitab sul 5 minutiga fondi vahetada ilma pikemalt ekslemata. Fondivahetus on kõigile tasuta.

Soovin küsida